Eile, videviku ajal, jõudsime esimest korda randa. Rahvamassid juba kogunesid. Kasutati viimast valget aega ära, kõik tegelesid enesepildistamisega. Selle vahepeal ratsutati, söödi ja kepseldi ringi, üksikud olid jalgupidi vees.
Närimist pakuti bambusest vaimajakestes, need olid üksteise külge ehitatud, et paremini püsti püsiks. Kui palju neid seal oli, ei tea, lärm oli võimas, igas baaris oli oma muusika, valjuse nupp muidugi põhjas. Ja ranna kohal hõljus kanepipilv, mis on sinna aegade jooksul kivistunud, imelikul kombel puhub tuul sellest lihtsalt läbi.
Kristo muutus ruttu pildistajate seas populaarseks. Ta on suurem kui mina, mind kasutati rohkem lisapiltidel, kui kõikvõimalikud kombinatsioonid olid juba läbi pildistatud, aga mõnikord eelistati kohe mind, olin siis vist täpselt õige suurusega.
Eile sai missal käidud. Jäin seal pildistamise ja filmimisega vahele.
See on autoportree. Kiriku korrapidajatädi (churchwarden) uuris üht torukujulist kaamerat, Kristo ütles talle, et see on batareilaadija. Vedas.
Ühel suurel ristmikul, kui me Gaboni olematu saatkonna juurest tagasi sõitsime, askeldas kloun. Seal oli parasjagu kergematsorti ummik. Ta jooksis autode vahel ringi ja andis päris agressiivselt juhiseid, sõimas. Kui meid taksos märkas, viipas sõbralikult ja ta pilgust kadus korraks hullumeelsus. Järgmisel hetkel vehkis ja karjus juba eemal. Saime tasapisi liikuma.