Suusitasin kolmandat korda elus Libreville poole, ühe furgooni järel. See oli seitsme Libreville baikeri saateauto ja veeti sellega Krissi, Kristot ja Kotildat.
Meie esimene katse reisi käima saada lõppes 36 km kaugusel Ntoumi külas, teeäärse hotelli juures, Kotildal läks seal vänt puruks, starter töötas tal juba ammust aeg nii, et algul pidi vändaga starterile õige asendi leidma, siis seal miski haakis. Vahel haakis muidugi ka ilma vändata.
7 Libreville baikerit sõitsid paar tundi hiljem hotelli ette, vanad valged mehed ja naised. Kristo läks ja tegi juttu, baikerid pakkusid lahkelt küüti. Lükkasime Kotilda furgooni ja sõit läks lahti.
Enne Libreville avastasin, et furgoonil vasak tagumine ratas vänderdab (topeltrattad olid seal), mida edasi, seda hullemaks läks. Ei õnnestunud juhile kuidagi märku anda, liiklus oli tihe. Kesklinna piiri peal võttis punt automaatidega mente mind rajalt maha, uurisid dokumente. Passis sattus juhuslikult neile mu Namiibia viisa ette. Pealik uuris seda väga põhjalikult ja ütles, et kõik on korras, aga tsikli numbrimärk on vale, Gaboni oma peab olema, mingisuguse Euroliidu numbriga ei tohi siin Gabonis sõita. Väga jonnakas mees oli. Õnneks avastas furgoonijuht, et ma olin tagant ära kukkunud, pidas kinni ja tuli Kristoga mind päästma. Vaidlesime seal koos natuke aega, kuni pealik arvas, et olgu, võite minna, aga väike trahv võiks ju siiski olla. Selle peale patsutas Kristo teda sõbramehelikult õlale, tänas vastutulelikuse eest ja ütles, et nii tühja asja pärast pole trahvi küll mõtet maksma hakata. See mõjus jälle. Läksime laiali. Nüüd sai lõpuks furgoonijuhile tagumise ratta probleemist rääkida. Ta viskas korraks sellele pilgu peale, muud ei midagi. Sõitsime edasi. Paari kildi pärast hakkas ratas juba nii hullult loperdama, et ma hoidsin igaks juhuks distantsi, autost käisid jõnksatused läbi. Veel paar kilti tuli ära ja siis see juhtus, välimine ratas veeretas end kraavi, sisemine ratas tuli auto tagant välja, furgoon tegi oma viimase suurema jõnksatuse ja vajus piduritrumlile. Hoog oli väike, 30-40 km/h, furgoonijuht lasi viimased mõnikümmend meetrit piduritrumli peal edasi, et tee äärde parajasse kohta saada. Rattad veeretati tagasi auto juurde. Läks vahetamiseks. Mutreid kahjuks enam polnud. Juht keeras seepeale teiselt poolt rattalt paar tükki vähemaks. Kristo tsikkel oli furgoonis väikse avarii teinud ja ümber kukkunud, jalal kinnituspoldi ära murdnud. Furgoonijuhi kinnise otsaga padrunmutrivõti ei keeranud lõpuni, poldi otsad jäid ette. Seepeale litsus ta mõned õllepurgid laiaks ja pani mutrite ja ratta vahele seibideks. Poolteist tundi pusimist ja asi toimis, pisut loksus, aga kannatas edasi sõita. Alla poole kildi oli veel jäänud, nagu lõpuks selgus. Kristo Kotilda jäi mõneks päevaks Ducati keskusesse hoiule.
