Kristo esimene mõte, et teeksin nendega Gaboni osa ise motikal kaasa tundus mulle parima naljana (minu kogemus on ukerdada parkimisplatsidel). Teine kutse kaasreisijana oli aga juba väga ahvatlev. Olin ta kirjeldustest aru saanud, et Gabon on väga sobilik koht esmakordse musta Aafrika külastamiseks. Ma olin uudishimulik, miks Kristo Aafrikast nii sõltuvuses on? Mis on see, mis teda nii väga sinna ikka ja jälle tõmbab, et isegi meie üllatus-pulmareisi lootis ta Kongo DV-sse saada?
Gabon on enam-vähem sama väike kui Eesti, mis Aafrika mastaape arvestades on ikka väga, väga väike. Endise Prantsuse kolooniana, on nad harjunud prantslastega ning nende jaoks valged ei ole mingi vaatamisväärsus. Keegi ei pea sind kuidagi teistsuguseks. Ma arvan, et Libreville’i tänavatel on lihtsam olla valge, kui Tallinnas must.
Samuti ei ole mingit pähemäärimist, tüütamist. On palju riike, kus valgeid nähakse liikuvate rahakottidena, Gabonis kindlasti mitte. Kauplemist muidugi on, näiteks taksojuhile pead sa ise hinna pakkuma, siis ta otsustab, kas selle hinnaga viib sind ära, aga seda peavad ka kohalikud tegema. Muidugi omavahel on neil kogu aeg mingeid asju ajada, aga teisi nendesse teemadesse ei haarata.
Mis on aga ühele Euroopa naisterahvale eriti tore, on see et Gabon on kristlik riik ning naised on seal vähemalt näiliselt samaväärsed meestega. Nad kannavad, mida tahavad, tavaliselt väga efektseid värvilisi kleite. Nii et lisaks sellele, et kedagi ei huvita, et sa valge oled, ei huvita ka et sa naine oled. Ei pea muretsema, kuidas käituda, mida kanda.
Aga kui vähekenegi tänavamoest rääkida, siis olid hoopis mehed need, kes mulle oma ülima stiilsusega silma hakkasid. Neoonmustrilistest ülikondadest punaste sametkaabudeni – sellist meestemoodi Londonis igaljuhul ei näe. Lugesin ka ühest foorumist, et Libreville’i meestele on ülioluline värskelt keemilisest läbi käinud riided, see seletas kohe kõik need pesumajad igal nurgal.
Minu reis koosnes kolmest mini-seiklusest. Pärast paaripäevast Kotilda ja Suusi putitamist, kus olin veetnud mõned tunnid ka garaazipõrandal magades, saime Librevillest minema.
Esimene kord jõudsime Ntoumi, et kohalik motikagängi furgoon saaks meid taas tagasi Libreville´i tuua. Sellel ajal kui ootasime, et DHL Kotildale asendusjupi Poolast kohale toimetaks, hüppasime kohalikku kuurortrajooni Pointe-Denisi. See oli juba päris mõnus kahepäevane puhkus, kus lõputud inimtühjad valged liivarannad viisid kõik mõtted. Kohalikuks poeks oli ühe daami elutuba, mis nägi välja natuke ka kui restoran. Kui aga uurisime, kas ta on nõus meie valitud konservid ka üles soojendama näitas ta meile, kus suunas on köök. Järgnes ka pikk prantsuskeelne monoloog, millest peamiselt jäi kõlama, et me gaasi ei raiskaks.
Pärast mõnusat rannapuhkust suundusime jälle tagasi Libreville´i, et Kristo uued KTM-i sõbrad aitaks Kotilda terveks teha. Kaks päeva enne seda, kui pidin tagasi Londonisse sõitma olime jälle teel Ntoumi poole.
Õnneks jõudsime sel korral ka kaugemale Lambarenesse, kus massiivsel Ogooue jõel paadiga ringi kihutasime ja lõputut rohelist dzunglit imetlesime. Minu soov näha jõehobu joomas jäi küll täitmata (“Hippos are sleeping”), aga see-eest viis meie kapten meid oma külasse, kuhu pääseb ligi ainult paadiga ning tutvusime seal 9 kõige nunnuma lapsega, kes oma siirusega suure naeratuse näole tõid.
Kuna Kristo ja Juka jätkasid teekonda Kongo suunas, pidin mina Lambarenest kuidagi üksi tagasi saama. Olin seda sõitu kõvasti enne reisi stressinud kuna lugesin, et kuigi Gabon on superturvaline, siis teed on väga ohtlikud. Liiklus oli seal tõesti päris hullumeelne. Autod on üldiselt väga halvas korras (välja arvatud kõik need dziibid, mis Libreville’i tänavatel kimavad), second hand Euroopast, lisa 10 mõlki. Nii ma heietasin oma peas kahte küsimust ikka ja jälle. Kas teeolud on piisavalt head? Kas üksinda valge naisena tekitan ma liiga palju ebavajalikku tähelepanu?
See viimane sai esimese nädalaga kohe selgeks, et Gabon on tõesti turvaline ka üksikule valgele naisele. Kui motikaga Lambarene suunas kimasime, sai selgeks ka see, et tee on peaaegu sama heas korras kui Tallinn-Tartu mnt. Kristo uus Liibanoni motikaparandaja soovitas võtta minibussi, pidavat tasemel olema. Minu bussil küll kolme küljeakent ei olnud, aga Kristo tõi välja positiivse märgi – ühtegi mõlki see-eest ka mitte. Olin nõus ainult siis peale minema, kui saan ette istuda. Alguses tundsin ennast pirtsaka printsessina, aga lõpuks oli see hea mõte, sest sinna suudeti taha pressida 30+ inimest.
See oli tegelikult selle reisi üks tipphetki. Ma arvan, et selle kandi kõige suurem väärtus ongi kohalikega aega koos veeta. Nende fantastilist elurõõmu ammutada. Mul oli ausalt isegi veidi häbi, et olin oma rikutuse astmel mõelnud, et kuna see on Aafrika, siis nad kindlasti mind kuidagi teistmoodi kohtlevad. Pigem võeti mind oma tiiva alla, passikontrolli punktides aidati mind õiges suunas, näidati, kust saab vett osta. Millal veel on üks lihtne marsruudi sõit nii palju ärevust tekitanud? Mul küll mitte kunagi.
Ma olen palju reisinud ja seetõttu üllatunud, miks olen Aafrikat peljanud? See loodus, need inimesed. See reis andis tunde, et kõik ei ole kadunud. Maailmas on veel metsikust, on veel isikupära, unikaalsust, mida avastada – tänavatel ei liigu ainult H&Mi riided ja igal nurgal pole Starbucksi kohvikut (sorry, aga Coca Colat joovad kõik,sellest pole vist pääsu). Võib-olla oligi hea, et sinna varem ei sattunud, ei oleks ehk osanud seda kõike nii hinnata.
Ja ma näen nüüd väga hästi, miks Kristole seal nii meeldib. Ootan järgmist kaasakutset. Seni aga luban ise olla avatum, abivalmim, rõõmsameelsem ja kanda rohkem värve.